Peale vaevarikast metsarännakut vajus ta
lagunenud müüri toele. Varemeis küla oli esimene turvalisem paik, kuhu ta
sattus, olles eelnevalt igasugustest satikatest ja muudest väiksematest
elukatest kergelt puretud.
Nüüd, kus kohalik õhtupoolik käes, lubas ta
endale väljateenitud puhkuse ja vaatas väsinult varemeid enda ees. Kahtlemata
oli see paik kunagi haaravalt kaunis. Suurepäraste teede jäänused ja
sissevarisenud kupliga paleevare andsid sellest selgelt aimu. Pikalivajunud
laternapost ta kõrval õhkas isegi sellises seisus uhkusest ja viimistletuse
kõrgeimast tasemest. Mis seal salata, need vägevad ehitised olid rajatud
Hanattari ajal või varem. Uuel ajal enam nii ilusaid asju kombineerituna
vastupidavusega ei valmistatud, seetõttu imetles Ehnater neid ehitisi veel
kaua.
Ta ehmatas end lausa ogaraks, kui
pikalivajunud posti otsas asetsev praguline lamp äkki süttis ja talle sooja
kollast helki pakkus. Ta ei mäletanud, et Impeeriumi tooted nõnda kestnud oleks!
Ehnater heitis seejärel pilgu veritsevale köndile ja otsustas, et peab iga
hinna eest vastu nagu endise imperaatori aegne tehnika, mida ta salamisi
armastas.
Kuidagimoodi sellest innustatuna asus ta uut
rõivastust otsima. Pärast tunnikest ringituiamist avastas ta purustatud
riidepoe, kus ta vaevaliselt kehakatted vahetas, peites vormi koos
teenistusrelvaga kuhugi kiviklibu alla.
Edasi oli vaja meditsiinilist abi ning leida
võimalus oma väeosaga kontakteerumiseks. Toiduratsioonid olid tal ka juba
otsakorral, nii et probleeme leidus omajagu. Sellises meeleheitlikus olukorras
jäi üle vaid kohalikega kontakti leida ja etendada end pommitamise ohvrina.
Mälukaotus tuleks kah ilmselt kasuks.
Niimoodi arutledes kondas Ehnater mööda
purustatud tänavaid, siin-seal mõni töökorras tänavalatern jahedasse õhtusse
oma õdusat sära heitmas. Õige pea arvas ta end valesti nägevat – kaugelt
paistis, et ühe maja aknast hoovas valgust. Ruttu seadis ta sammud sinnapoole,
et külma ja ta haava pureva ajahamba eest pageda.
Ukse taga Ehnater veidi kahtles, kuid koputas
siis otsustavalt. Enne kui uks avati, jõudis sõdur oma näole ehmunud ja
segaduses ilme manada, valuliku varjundi lisamisega ta vaeva ei pidanud nägema.
Ukse avanud perenaine võpatas ja küsis kohkunult:
„Issake, mis teiega küll juhtus? S-Saan ma
teid aidata?“
Ehnater väristas häält:
„Palun aidake mind! Ma ei tea, mis minuga
juhtus!“
„Hä-Hästi, tulge sisse! Ma kohe aitan! Saame
hingata kah,“ pomises naine närviliselt ja sulges mehe järel lüüsiukse. Kui
esmane abiandmine antud ja haav kinni kõrvetatud-pakitud, suunas naine Ehnateri
kamina ette tugitoolile istuma. Mees ohkas kergendatult, sest esimene kontakt
tsiviilisikuga osutus igati õnnestunuks.
Kui põrandad verest puhtaks küüritud, võttis
proua ta vastas väheke kehvemal asemel istet ja asus võõrast silmitsema. Perenaine
võis olla kuus- kuni seitsekümmend aastat vana, kuigi ta jättis vabalt mulje
viiekümnest aastast turjal. Nägu reetis aga ta tegelikku vanust, sest sealt
peegeldus pikaaegne vaev ja kannatused. Sügavad kortsud lisasid talle
raskepärasust ning hallid kuklasse krunni keeratud juuksed andsid talle kuidagi
väsinud oleku. Ainus, mis ta juures selgelt esile torkas, olid säravad sügavad
smaragdrohelised silmad, millest peegeldus selge helk ja lootus millegi hea järele.
Perenaine küünitas ettepoole ja küsis tasa:
„Mis sinuga küll juhtus?“
„Ma... ma ei tea. Mäletan vaid eredat
rohelist valgust ja tohutut mürinat. Kui ma ärkasin, oli mu käsi otsast ja pea
valutas!“
„Oh sind, vaene poiss!“ vangutas perenaine
kurvalt pead, „See Impeerium pommitab meid... Täna jumalat, et sa selles
plahvatuses ellu jäid! Väga paljud on rohelistele pommidele oma elu jätnud!
Kust sa muidu tulid?“
„Ma tulin sealt... sealt... Ma ei mäleta. Ma
ei tea!“
„Sa ei mäleta, kus sa peale plahvatust
ärkasid?“ muutus naine veidi kahtlustavaks.
„Mingis majavares. Aga küla nime küll ei tea.
Kõik oli täiesti puruks, suitses... Ma olin ainus ellujäänu... Ma teadsin aga,
et seda haava pean kiiresti ravima ja läksingi sealt linnast ära. Metsas
arvasin, et need putukad söövad mind lõpuks ära, aga õnneks jõudsin siia. Te
olete esimene... elus inimene, keda olen peale pommitamist näinud...“
Naine noogutas mõistvalt ja suunas pilgu
lõkke poole. Ta silmad värelesid hubase oranžika tule paistel, kus pragisesid
paksud puud. Ta küsis:
„Kas te oma peret mäletate?“
„Kahjuks mitte. Igatahes enda lähedalt
varemetest ma kedagi teist ei leidnud. Ilmselt mul polegi kedagi.“
Naine otsis välja pitsilise taskurätiku ja nuuskas,
pühkides vargsi ka pisara. Peale üürikest pausi jutustas ta härdalt:
„Mul oli kunagi poeg nagu teie. Samasugune
tugev, viks ja viisakas. Väiksena tegi ta natuke lollusi ja tal juhtus
seepärast õnnetus. Jäi parema käe kõikidest sõrmedest ilma.“
Perenaine silmitses pisarsilmil külalise
seotud könti ja lausus üllatavalt kindlameelselt:
„Te meenutate mulle mu poega, kohe väga.
Äravahetamiseni sarnased olete te küll!“
„Tunnen kaotuse pärast kaasa...“
„Aitäh! See oli juba ammu, oma kümme aastat
tagasi. See roheline pomm, mis võttis teie käe, võttis toona ka mu lapse. See
pomm võtab valimatult kõiki, keda aga tahab!“
Naine pühkis pisarad ära ja vahetas teemat:
„Te olete kindlasti näljane! Ma toon teile
midagi ette!“
„Te olete liiga lahke! Ega ma ometi koormaks
pole?“
„Jätke ometi rumal jutt! Mis koormaks! Istuge
aga mugavalt ja ärge kätt liigutage! Ma kohe toon midagi hamba alla!“
Kööki minnes pomises ta omaette kohkunult:
„Pomm lendab peale, kodu hävib, käsi on
kaotatud, mälu pole, putukad rapivad, aga ikka on teine niivõrd viisakas ja
tore, et muretseb mulle tüli tekitamise pärast...!“
Ehnater muigas võidurõõmust, sest oht oli
lõpuks möödas ja olukord näitas juba praegu paranemise märke. Varsti lendab ta
siit minema ja kodus saab juba reservi. Oma könti silmitsedes tõdes ta, et see
oli väheke ülepingutatud tee sõjast eemale, kuid kahtlemata palju etem kui
lihtlabane surm.
Pealegi saab ta endale mehaanilise käe
projekteerida, mida hiljem mitmeotstarbeliselt pruukida võiks. Mitmedki poisid
olid kodus ärplenud, et võiks mõne jäseme kaotada, saaks küborgiks hakata ja
enda kehale uusi funktsioone juurde saada. Üks ekstreemsem juhtum leidis aset alles
mõne aasta eest, kui üks varateismeline suutis omal jalad põlvist saati ära
lõigata, et siis võimekad tehishüppeliigesed asemele saada. Tookord jooksis
lollike aga verest tühjaks, enne kui tööga ülekoormatud kiirabi saabus.
Aga protees ise võiks olla teravaservaline,
et seda vajadusel külmrelvana kasutada. Samuti oleks võimalik sellesse
laserrelv peita, kasutades veekindlaid tihendeid. Käeseljal asuv põrutuskindel
displei jagaks infot ümbruse kohta, kui sellesse väikese raadiusega radar peita.
Energia tuleks päikeselt, enda liikumiselt ja kehasoojusest, seega ratsionaalne
oleks jalgadesse mõned energiakogujad peita...
Lüüsisuks keerati lukust lahti ning keegi
sisenes. Ehnater kuulis esikust raskeid samme, kuni suur mees teda üksipulgi silmitsema
jäi. Oma puhmas kulmude ja vuntsidega ning täiesti sileda ainsagi karvata
pealaega paistis turske vägilane päris hirmutav, kui ta müristas:
„Ja kes sina siin oled?“
Ehnater tundis end nüüd päris poisikesena ega
saanud sõnagi suust. Ta pelgas, et see suur mees võis vaid lihtsalt vaba tahte
peale ta surnuks pigistada. Vahepeal oli naine köögiukse peale meest rahustama jõudnud:
„Ta on meie külaline! Ta ei tee midagi halba!
Vaene poiss pääses pommirahe alt vaevu eluga! Ja vaata – tuli teine kohe siia
meie poole!“
„Hmh, pommirahe alt, eh?“ päris suur vanamees
Ehnaterilt läbitungivalt.
„Ju-Just nii, härra!“ kogeles sõdur.
Hiiglane silmitses võõra könti ja nõudis:
„Kust sa siis tulid kah?“
„Kallis,“ segas naine otsustavalt vahele,
„tal on mälukaotus! Ka parima tahtmise juures poleks ta võimeline seda
meenutama!“
„Hmh,“ mühatas turske peremees, „Alles langes
sinna va Cornetovo kanti üks roheline sutsakas! Võimalik, et kõmpis järve
äärest soid mööda siia! On ju nii?“
„On!“ neelatas sõdur, silmitsedes tohutu mehe
muskleid, mis riietesse ilmselgelt kuigi hästi mahtuda ei soovinud. Ta lootis
pingsalt, et ta enda räsitud ja niiske väljanägemine on ikka piisavalt veenev,
et vanamees juttu usuks. Tegelikkuses ei läbinud ta mingit sood, vaid ületas
kõigest ühe sügavama ojakese.
„Oh, kui rumal minust!“ hüüatas perenaine,
„Me polegi korralikult tutvunud, meil ei käi siin ju kunagi uusi nägusid! Minu
nimi on Kornie, mu abikaasa on Menes!“
„Mina olen Ehnater, meeldiv tutvuda!“ pomises
sõdur juba enesekindlamalt, rõõmus teemavahetuse üle.
„Olgu siis. Ma lähen lõhun veidi puid, eks
hiljem lobiseb lähemalt,“ ütles Menes ja läks magamistuppa tööriideid selga
ajama.
„Ma tulen appi!“ hüüdis kannatanu juba lausa
reipalt.
„Jäta rumal jutt, sa pead laskma sel koledal
haaval kinni kasvada! Istu rahulikult maha, poiss!“ otsustas vanamees lihtsalt.
Kuna sõdurpoiss ei saanud taas sõnagi suust,
vajus ta vaikselt diivanile tagasi. Kui ta söönud oli, heitis ta voodisse, kus
ta ka silmapilk uinus.
Kui Ehnater järgmisel hommikul ärkas, ehmus
ta kergelt oma puuduva jäseme peale, samuti ei saanud ta esimese hetkega aru,
kus ta asus. Kui talle pommitaja allakukkumine ja eilne kohtumine meenusid,
rahunes ta märgatavalt ning asus vannitoa poole teele. Kuna pererahvas oli juba
ärkvel, sest altkorruselt kostis vestlussuminat, võis Ehnater koputamata
vannituppa astuda. Ehnater tardus ukse peal ja pööras kibekiirelt ringi, kombekas
nägu tulipunane.
„Terekest, kas sa oledki Ehnater?“ kostis
magus hääl selja tagant.
„Olen... Vabandust, et ma ei koputanud...“
„Heh, ära põe! Ma olen Helia!“
„Meeldiv kohtuda... tutvuda!“ kogeles sõdur
püüdlikult naeratades, kuigi tüdruk ta nägu ei näinud. Mees püüdis viisakalt
eemalduda:
„Ma siis... lähen ja... ei sega rohkem!“
„Pole vaja! Ma just lõpetasin! Võid tagasi
sisse tulla!“ kinnitas tütarlaps muretult.
Ehnater pöördus aeglaselt, püüdes pilku
enam-vähem laes hoida, ja astus ettevaatlikult ruumi sisse. Ta üritas end
kohmakalt käterätiku sättimisega hõivatuna hoida, et tüdruk riietuks, enne kui
ta ise rõivad seljast viskab. Ilmselt polnud keegi siin kolkas imperiaalsetest
kommetest ja etiketist kuulnudki. Kui peretütar väljus, heitis ta mehele itsitades
muretu pilgu ja läinud ta oma nisukollaste juuste lehvides oligi. Oeh, mõtles
Ehnater endamisi seinale toetudes, kuigi ta kombed veidi tahumatud paistsid,
oli see vast üks paganama ilus neiu!
Kui ta end ära pesi ning valmis sättis,
liikus ta alumisele korrusele, kus kõik koos olid. Kornie tervitas külalist
ning asus oma tütreid tutvustama:
„Ehnater, saa tuttavaks meie tütardega – tema
on Helia...“
Veetlev linalakk itsitas korra oma õrna käe
taga.
„...ja tema on Ecchia!“
Suurepärane ilus brünett naeratas meelalt oma
lokke sõrme ümber kerides.
„Heh, meeldiv tutvuda, mina olen Ehnater!“
naeratas mees tüdrukutele vastu. Kornie rõõmustas:
„Kui armas! Ühesõnaga, seis on siis
selline... Ehnater, kuna sa said koledal kombel vigastada, mälu on kadunud ning
elamine hävinud, siis oleme nõus sulle peavarju pakkuma!“
„Ma... Ma ei tea kohe, kuidas teid kõiki
tänada... Kui on vaja mingit tööd teha, siis laske mind ligi! Mind ei huvita
töö füüsiline raskus, kui saan teile sellega oma tänu näidata! Eriti
elektroonika- ja tehnikaalased tööd istuvad mulle veel eriti hästi! Arvestage,
et ma tunnen parajal määral ka Hanattari-aegset tehnikat!“
„Kui armas sinust, Ehnater!“ hüüdis perenaine
rõõmupisarateni liigutatult. Menes ajas end püsti ja lausus sõdurile ootamatult
lahkel toonil:
„Tule korra kaasa, ma näitan sulle, kus asjad
siin majas asuvad!“
Meeldivalt üllatunud peremehe paranenud
suhtumisest, hüppas Ehnater reipalt jalule ning järgnes vanale.
„Näed, siin on garaaž ja tööruumid...“
seletas suur mees, kui nad nurga taha jõudsid. Äkki vanamees seisatas ning
muutis järsult tooni:
„Nii, ära võta seda isiklikult, aga nagu
isegi taibata võid, pole majas noormehi olnud. Kuula väga hoolega, sest ma
ütlen seda sulle vaid korra! Ühesõnaga, kui sa mu tütardega semmima hakkad,
palud sa mult õige pea, et ma eemaldaksin su funktsioneeriva käe ühe teise
kehaliikme asemel. Me toidame, hooldame ja aitame sind, vastutasuks lubad sa mu
tütred puhtaks jätta. Kas selline kokkulepe on vastuvõetav?“
Peremees põrnitses külalist väga
umbusklikult, nii et vastus tuli alles viivu pärast:
„Olen nõus!“
Ehnater tajus, et selle maakaga võivad tal
üsna tõsised sarvede kokkuajamised ees oodata.
„Selge, kokku lepitud!“ leebus metsik
vanamees silmnähtavalt ning isegi naeratas soojalt. Järgnes kuidagi häbelik
vaikus ning sõdur soovis kiiresti teemat vahetada:
„Mis muidu selle katte all on?“
„Ah see? See on mu kullake! Seda ei näpi
keegi teine peale minu!“
„Mis marki ta on?“
Tohutu mees silitas katet, mille all pesitses
vana hõljuk, ja lausus uhkusega:
„HPM-670! Hanattari-aegne!“
„See kuulus hõljuk! Lubate vaadata?“
„Ehk hiljem! Ma praegu lähen tööle... Pealegi
ei tööta see ühtlaselt...“
„Mis tal häda on?“
„Ah, kompensaatorid pole sünkroniseeritud ja
veel paar pisiviga mootoriruumis,“ vastas vana kergelt ohates, „Aga ära loodagi
selle kallale pääseda, sest see on mu elutöö!“
Taibanud oma liigselt jämedat tooni, lisas ta
ruttu:
„Ära võta seda isiklikult; on vaid vähesed
meistrid, keda oma hõljuki ligi lasen, aga nad ka maksavad pisut enam kui
suvalised kohalikud tehnikafännid.“
„Ma mõistan.“
„Väga hea! Siis lähme tagasi tuppa, seal
aitad mu naist igasuguste töödega ja muud sellised jutud.“
Kui vanamees pere ühekohalise katuseta
hõljukiga ära lendas, küsis Ehnater Kornie käest:
„Kas teil siin mingit kommunikaatorit on?
Interplanetaarset?“
„On küll! Milleks sul küll seda vaja? Kas
keegi lähedane tuli meelde?“
„Kahjuks mitte, aga ma soovin asenduskäe
kokku panna ning selleks pean ma pisut juppe tellima. Lubate?“
„Aga loomulikult!“
Kui sõdur kommunikaatoriga oma tuppa jõudis,
saatis ta viivitamatult hädasõnumi oma väeosale. Mõne minutiga saabus vastus,
kus paraku lubati ta äratoomist vaid invasiooni korral. Meel õige mõru,
helistas ta oma lemmiktehnikadiilerile, et see talle kõik vajaminevad jubinad
saadaks. Ta mõtles ja kahtles veidi, aga palus lõpuks ka kompensaatorite
reguleerija tuua.
Enne perenaisele kommunikaatori tagastamist
kustutas ta hoolega kõik jäljed sõnumivahetusest Impeeriumiga ning seejärel päris,
kas ta saaks kuidagi kasulik olla.
„Oh, mis tööd sulle anda? Vaata, ehk läheb
Helial abi tarvis!“
„Hästi, lähen vaatan! Kus ta on?“
„Ta on kasvuhoones taimi hooldamas!“
Kasvuhoone kujutas endast naabermaja, mis
sisustatud peegeldavate pindadega ning paljude eredate lampidega. Kuna maju
ühendas hermeetiline tunnel, polnud tarvis respiraatorit kanda. Helia tegeles
parasjagu mingite veidra välimusega taimede kastmisega, kui uus üürnik hoonesse
sisenes ja teda hõikas:
„Hei, Helia! On abi tarvis?“
„Ah, abi? No miks ka mitte!“ oli tüdruk
põnevil, „Näed, sina hakkad kastekannudega seal taga käima, sest voolik sinna
ei ulatu! Ja mina hakkan siin neid kanne täitma, kui sul need tühjaks saavad!“
„Teeme siis nii!“ vastas Ehnater ja tõstis
anumad lähemale. Need olid küllaltki väiksed, nii et ta sai nende kandmisega
oma ühe käe abil kergesti hakkama. Kui ta neid kolmandat korda täitma tõi, lasi
tüdruk need juba kõva survega täis, nii et vett pritsis.
„Valmis...?“ küsis sõdur ja vakatas poole
sõna pealt, sest tüdruku särk tilkus veest, lubades aimata naiselikke
kumerusi...
Ehnater neelatas kohkunult, sest kuklas
vasardasid alles veidi aega tagasi vanamehe poolt talle peale loetud sõnad.
Maksku mis maksab, aga ta pidi kiusatusele vastu astuma, kuigi see oli viimane
asi, mida ta sel hetkel teha soovis.
„Kohe saab... UUPS!“
Tüdruk lasi paraja veejoa „kogemata“ ka
Ehnaterile rinna peale, ise salaja oma tibukollaste juuste varjus naeru
kihistades kõveras.
„Ah, veesõda?“ ei pidanud pritsitu enam vastu
ning valas pool kannutäit tüdrukule krae vahele, mispeale too lausa pöördesse
läks. Ka Ehnater sattus hasarti, kui nad üksteist igasuguste taimede tagant
vahelduva eduga pritsisid. Kui noorel mehel vesi otsa lõppes, püüdis ta
voolikut oma valdusse saada, seetõttu tekkis lõbus rüsin, kui noored püüdsid
veejuga teineteise peale sihtida. Varsti energiast tulvil blondiin väsis pisut
ja lõdvendas haaret. Ehnater lõpetas puiklemise, nähes, et teisel juba toss
väljas.
Hingeldades vaatasid nad teineteisele otsa ja
naeratasid kurnatult. Enne kui nad vanamehe sõnade kohaselt millegi ülimalt
keelatuga hakkama oleks saanud, pani neid võpatama Ecchia rõhutatud „Khmm!“.
Teolt tabatud hüppasid kärmelt lahku,
kusjuures linalaka näoilmel domineeris võidurõõm kontrastina Ehnateri ehmatusele.
„Kastate taimi, jah?“ päris brünett
kahtlustavalt, käed rangelt puusas.
„Muidugi, kallis õeke, mida sa siis ometi
arvasid?“ vastas Helia muretult poisile silma tehes.
„Selge see. Ema tahtis sind kööki appi, nii
et mine! Küll ma võtan siin üle.“
Ecchia jäine pilk tundus Ehnaterile lausa
armas, eriti kui tal käed pahaselt puusas olid.
„Hästi, õeke, ma lausa lendan!“ vastas Helia
kiirelt lahkudes, unustamata lõbusalt naerda. Kui ta hüplevate sammude kaja
hajunud oli, astus Ecchia noore mehe ette ning lausus leebemal toonil:
„Et siis... Khm! Sa tunned elektriteemat ja
mehaanikat, eks ole?“
„Heh, NATUKE olen sellega kokku puutunud
jah,“ vastas Ehnater teist sõna selgelt rõhutades.
„Väga hea... Tead, mul on väike
tehnikamure... Juhtmeid on kuidagi väga palju ja... See on minu toas!“
„Hästi, lähme vaatame...“ nõustus Ehnater
ning järgnes neiule.
Kui tüdruk oma toa ukse avas, tulid siin-seal
lagedale erinevad tehnikavidinad, koostatud kujul ja juppidena. Ecchia juhtis
ta tähelepanu oma lauale:
„Näed, siin see on – minu
improvisaatorotsikuga ioonkeevitaja! Millegipärast ei anna ta laenguid, ei
luba...“
Sõdur silmitses tööriista, urgitses pisut
juhtmestikus ning pidi tõdema:
„Elektriskeem on vaja üle vaadata, siin on
see pundar kuidagi eriti sassis.“
„Siin on minu koostatud skeem, siin teisel
lehel originaal...“
„Miks sa selle ümber tegid? Ma vaatan, et
vana on ka üsna korralik...“
„Ma tahtsin lihtsalt vunki juurde anda! Aga
kahjuks läks ilmselt midagi sassi...“
Milline tüdruk, mõtles mees tunnustavalt.
Mõelda, et nii ilusat naist huvitavad elektritarbed!
„Ah et tahtsid instensiivsust juurde
kruttida, ilma et voolutarve oluliselt kasvaks? Nonii, kus on konverter...“
Palju aega jõudis märkamatult mööduda, kui
brünett avastas:
„Oih, me tegeleme ju elektriga, aga sul,
rumalukesel, on täiesti läbivettinud särk seljas! Näe, pane see radika peale
kuivama! Kuidas sa nii hooletu võisid olla!“
„Aga sinagi märkasid seda alles peale poolt
tundi...!“
„Lollike! Võta see ometi ära!“ manitses
tüdruk Ehnateri särki sikutades.
„Võtan-võtan, sa teed selle katki!“
„Mis siis sellest?“
„Kuidas mis siis? Mul pole ju rohkem särke!“
„Vahet pole, näedki selleta parem välja...
Anna see siia!“
„Pea nüüd hoogu...!“
Justnagu klišee, astus heledate juustega õde
tuppa just siis, kui särk valju kärinaga laiali rebenes ning piinliku
vaikusemomendi tekitas.
„Ja millega teie siin tegelete?“ imestas
Helia silmi punnitades, justkui ei suudaks ta seda uskuda.
„Hmh, kui sa just teadma pead, siis ma
vajasin abi oma tööriistade korrastamisel! Ja mida sa ise siin nii järsku teed?
Kuulasid meid pealt, jah?“
„Ma juhtusin kuulma jah, kuidas sa ta särki
ära tahtsid rabada!“
„Mis! See pole tõsi...!“ punastas Ecchia
kohmetult, „Keegi oli selle läbimärjaks pritsinud, aga hea, et ma veel viimasel
hetkel avastasin! Ah, mis ma sulle ikka vee ja elektri vahelisest seosest
räägin! Sa ju nagunii ei taipa, blond...!“
Nüüd sekkus Ehnater, kes nüüd ootamatust
sõnasõjast toibunud oli:
„Olgu-olgu, tüdrukud, pole midagi hullu! Jah,
ma sain natuke märjaks ning särk läks katki, aga pole hullu – küll ma ära
kuivan ning särgi ära nõelun!“
Talle meenus ka peremehe manitsus tüdrukute
kohta ning ta lisas kähku, et keegi vastata ei jõuaks:
„Ma siis lähen ja aitan teie ema! Hiljem
näeb!“
„Pea hoogu, Ehnater! Mis saab minu
keevitajast?“ päris Ecchia nõudlikult.
„Ja... Ja millal me lõpuni kastame?“ tegi
Helia veidi solvunud näo pähe.
„Okei-okei, teeme kõik need asjad ära, aga
ükshaaval, eks ole? Mind on üks, teid on kaks!“
Õed vaatasin teineteisele hävitavate
pilkudega otsa.
„Enne on vaja mu tööriistad korda teha!“
„Ei, hoopis taimed vajavad kastmist!
Vaesekesed jõuavad vahepeal ära kuivada, enne kui te oma elektriasjad ära
lõpetate!“
„Tüdrukud, palun! Viskame kulli ja kirja!
Oodake, või veel parem – tehke kivi-käärid-paber!“
Õed astusid vastastikku, ise teineteist
tigedate pilkudega põrnitsedes. Sõdur tundis veidi külmavärinaid, sest oli
veendunud, et kui tüdrukute silmsideme vahele midagi panna, hakkaks see kiirelt
kärssama. Pilke üksteiselt pööramata laususid nad pooleldi lauldes:
„Kivi-käärid-paber, üks-kaks-kolm!“
Kui Ehnater sõrmede vahelt piiluda söandas,
nägi ta viiki – paar väga teravaid kääre. Nähes, et neiud tardunult teineteist
ikka põrnitsesid, soovitas ta:
„Ega siis midagi – tehke korra uuesti!“
Tütarlapsed hingasid väga sügavalt sisse ja
kordasid sama mantrat:
„Kivi-käärid-paber, üks-kaks-kolm!“
Tegu oli taas viigiga, seekord siis kaks
paberit.
„Kivi-käärid-paber, üks-kaks-kolm!“
Taas paar kääre.
„Üks-kaks-kolm!“
Kaks kivi.
„Üks-kaks-kolm!“
Jälle kaks kivi. Ja käärid. Ja kaks paberit.
Ja jälle. Ja taas. Ning uuesti. Ehnater oli juba pehmelt öeldes pahviks löödud
– kas tõesti selline juhuslikkus või mõtlevad need õed täiesti ühel lainel?
Kiiresti urgitses ta mingi nööbi oma
püksitaskust lagedale, kraapis laualt leitud noaga selle ühele küljele suure
„E“ ja teisele „H“-tähe.
„Tähelepanu! Nüüdsest otsustame kõik asjad ja
järjekorrad selle abil! Ma viskan selle õhku, see kukub maha ning õiguse saab
see osapool, kelle nime esitäht ülevale jääb!“
Ehnater hingas välja, kui ta nööbi põrandale
pillas. Seal ilutses krobeline „H“-täht, mille tulemusena ka tüdrukute nägudel
erinevad grimassid peegeldusid.
„Hästi, kastke need rumalad taimed ära, aga
viieteistkümne minuti pärast oled sa siin, Ehnater!“
„Meil läheb väheke kauem, sest sa segasid
vahele!“ lausus blondiinike särtsakalt keelt näidates.
„Nagu sina poleks meid pealt kuulanud!“
tähendas brünett ükskõikselt.
„Mis vahet seal on, tüdrukud!“ rahustas neid
kärsitu sõdur, „Nagunii jõuan teie mõlemaga tegeleda! Ja ma kinnitan, et ma
tahan teie mõlemaga aega veeta!“
See rahustas õdesid pisut, sest vihane kära
lakkas ning Ehnater sai blondiiniga kasvuhoonesse liikuda.
Sarnases tempos möödusid mitmed energilised
päevad, mida vürtsitasid kordamööda Ecchia jonnakas sihikindlus ja Helia
ülemeelik lustakus. Aja jooksul õppis noormees neidude iseloomusid tundma.
Helia oli tema hinnangul selline energiast kiirgav lillelaps, alati siiras ja
veidi naiivne. Ecchia aga tundus teisest küljest oma õe polaarse vastandina.
Üsnagi arukas tüdruk veetis meelsasti aega oma toas elektrividinatega ning jäi
mulje, nagu lahkuks ta sealt vaid kerge vastumeelsusega.
Vahepeal saabus Ehnaterile ka tehnikakraam,
mille ta juba peaaegu lõpuni jõudis koostada. Tehiskäsivars kuulas juba ta
sõna, lihtsalt mõned lisafunktsioonid olid veel ühendamata-kalibreerimata.
„Nonii, võib juba enam-vähem ka rahule
jääda,“ kiitis sõdur oma kätetööd, kui ta seda oma võõrasperele esitles,
„Displei on veel pime, radar kalibreerimata ning laserrelv pole töökorras, kuid
kõik sõrmed liiguvad!“
Ta demonstratsiooni peale ahhetasid kõik, ka
Menes noogutas heakskiitvalt pead ja lausus imestusega:
„Poiss, sul on täiesti oskusi, et suutsid
selle iseseisvalt kokku panna, pealegi veel ühe käega! Tead, täna on mul vaba
päev, äkki veedame garaažis aega? Äkki leiad sealt midagi muud huvipakkuvat!
Lähme?“
„Otse loomulikult, härra perepea!“ kostis
Ehnater ehk liigagi innukalt.
„Väga hea! Tüdrukud...“
Õed ajasid oma kaelad õieli.
„Keetke palun kohvi ja tehke mõned lihtsad
suupisted!“
Mõnevõrra pettunult siirdusid tütarlapsed
kööki, kust hakkas peagi kostma neile nii tüüpiline vaidlus. Vahepeal astusid
mehed garaaži, Menes süütas ka erepunast valgust kiirgava neoonvalgusti, mis
jättis mulje eelajalooliste veelaevade kajutist. Ta mõtles veidi ja lausus siis
tunnustavalt:
„Tead, sa, Ehnater, oled olnud väga tubli ja
asjalik poiss. Ja see, et sa meid niiviisi abistad... Ma tahan sult vabandust
paluda, et sind alguses nii tõredalt vastu võtsin! See kuramuse sõda hoiab mind
üsna pinges. Lausa niivõrd, et ma ei suuda enam võõraidki usaldada! Mõelda, et
ma kohalikku saatusekaaslast nii umbusaldasin... Kas suudad vanale rumalale
mehele andestada?“
„Ma... Ikka andestan! Polnud see kohtlemine
nii hull midagi, see oli ju loomulik kaitsereaktsioon!“
„Tegelikult olin ma päris jube mats, sest
mäletad sa seda ööd, kui sa siia tulid?“
„Niivõrd-kuivõrd... Aga tõsiselt, kuidas
saaksingi seda unustada?“
„Just! Ma pidin minema puid tegema, aga sina
oma katkise käega pakkusid ikkagi abi! Ja mina siis tõrjusin su ettepaneku
niimoodi tagasi, et isegi ei tänanud... Aitäh sulle, vahva poiss Ehnater!“
„Aga palun!“ sõnas mõnevõrra üllatunud
Ehnater, „Ja tänud minugi poolt, et teie ja te pere mind lahkesti vastu
võtsite!“
„Hehh-hee! Palun-palun, poiss! Tead, nüüd ma
näitan sulle, mis ikkagi seal katte all peidus on!“
Ehnateri läbis ootamatu ootusvärin, sest kohe
paljastatakse talle osa tehnikaajaloost, mida enam igal planeedil ei leidunud.
Vanamees seisatas oma elutöö kõrval, haaras linast ja küsis kavala pilguga:
„Oled valmis reisima ajastusse, mil detailid
viimistleti piinlikult siledaks? Kui katmikupaneelide vahesid võis aimata vaid
treenitud silm? Kui isegi kõige tavalisem pere-cruiser oli palju ihaldusväärsem
kui tänased tippmudelid? Tahad puudutada osakest ajast, mil sõit ka kõige
kesisema liikuriga tundus kui suursündmus? Siin ta on – Hanattari ajastu kõige
kallim, viimistletum, rariteetsem ja ilusam kahekohaline kupeehõljuk!
Eksklusiivne HPM-670!“
Menes tõmbas katte ära säärase jõuga, nagu
näeks temagi oma hõljukit täiesti esimest korda. Mõlemad mehed jõllitasid, suud
töllakil ja ila tilkumas.
Ja seal ta kogu oma suursugususes seisis –
ründavat neoonrohelist värvi kere koos läikivate mustade väljaturritavate
õhukoguritega ning rohke ääriskroomiga moodustas vägeva koosluse, millega võis
terveid linnu maatasa teha. Ehnater õhkas jõuetult, kui silmitses voogavaid
sabauimi, mille tippudes asetsevad tagatuleklaasid jätkasid õhusõiduki
meeletuid jooni veel terve kämbla jagu. Suurepärane eesmine põhiõhukogur oli
kolmekordsed esilaternad täiesti endasse ahminud ning kõik see sädelev kroom
pimestas isegi punase valguse korral nagu mõni lähedal resideeruv täht.
Peremees avas ukse ja üle sajandi vana
kaunitar lubas leebelt heita pilgu oma lumivalgesse, kroomiga toetatud salongi,
kuhu ka mõni kaunis punakas puitpaneel oma tee oli leidnud. Tohutult ilus, lausa
ebapraktiliselt kaunis juhikoht kinnitas Ehnaterile, et tegu oli tõepoolest
armastusega esimesest silmapilgust.
Ootusärev sõdurpoiss vaatas lubavalt käega
viipavale vanamehele otsa, kes heatahtlikult noogutas:
„Istu sisse ja proovi kange!“
Viivitamata lasi Ehnater enda kehal
aegadetagusesse juhiistmesse sulanduda, mis mõnusalt ta ümber liibuda püüdis.
Ja kõik nupud-kangid peale käiviti proovis ta läbi, neid ahnelt õrnalt
libistades. Need liikusid justkui õlitatult, ainsatki lõtku ei leidunud, iga hoob
liikus just niipalju, kui talle tehases ette oli määratud. Mitte ainsatki
kõrvalekallet! Ja juhthoobade paigutus! Säärast ergonoomikat leidis tänapäeval
vaid absoluutse tippklassi sporthõljukitelt!
Nüüd mõistis Ehnater täiesti, miks
Hanattari-aegsed asjad siiani nii ihaldatud olid. See masin, milles ta praegu
istus, oli parimas korras Hanattari-aegne reliikvia, mida tal kogu elu jooksul ise
katsuda oli õnnestunud. Kui Oglenehi Impeeriumis toodetud masinad on olnud
alati nurgelised, inetud, kokkuhoidlikud ning rangelt funktsioonile
orienteeritud, siis see HPM kehastas varajase Hanattari aja heaolu – massiivsed
mõõtmed, jõuline voolav disain, ohtralt disainielemente ja koostekvaliteet,
millele miski muu polnud võimeline konkurentsi pakkuma.
„Kas... Kas ta õhku ka tõuseb?“ küsis Ehnater
aukartlikul hääletoonil.
„Tõuseb, aga ta käitub väga ebastabiilselt.
Jõudu tal on ja puha, kuid ta ei oska seda õigesti suunata. Stabilisaatorid on
sünkroniseerimata, mis on väga suurt täpsust ja aega nõudev protsess.“
„Ma... Mul on teadmisi! Lisaks tellisin ka
sünkronisaatori, kui sellest hädast teie masinal teada sain! Ehk...“
„Aitäh, poisu, tõesti suur tänu, et aidata
püüad, aga tegu on siiski oma ala proffi nõudva tööoperatsiooniga. Ma kardan,
et julgest pealehakkamisest pole niisama tolku, kui seda varem igapäevaselt
pole teinud. Tohutul hulgal hindamatu väärtusega jubinaid võib puruneda, kui
midagi sassi peaks minema, seega ma pean su lahkest abist praegu kahjuks
loobuma!“
„Mõistan. Ehk teine kord,“ leppis Ehnater
paratamatusega.
„Muide,“ tuli peremehel midagi meelde,
„kuidas sa mu tüdrukutega läbi saad?“
„Heh, ei midagi keelatut, seda võin
kinnitada,“ näis Ehnater niipalju muretu, kui suure mehe puuriva pilgu all
üldse võimalik võis olla.
„Väga tubli! Kahju oleks maatasa teha mees,
kellega mul tehnikavärk nii hästi klapib!“
Nähes noore mehe ehmunud ilmet, pehmendas
Menes haaret:
„Ära põe, see oli vaid nali! Ei tee ma sulle
iial midagi!“
„Selge see,“ naeratas Ehnater pisut
ebakindlalt. Toast kostis Helia laulev hüüd:
„Snäkid ja vesi on valmis!“
„Hästi, kullake!“ vastas Menes rõõmsalt ning
läks oma kõhtu täitma.
Ehnater aga veel liikuma ei saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar