Õpetaja selgitas mälestust:
„Väikesed konfliktid ja arusaamatused olid,
aga Impeerium ja Degre Beeta jäid siiski kaubanduspartnereiks ja liitlasteks.
Üldjoontes said nad kenasti läbi ja mingeid suuremaid jamasid sel ajal
polnudki. Hoopis teine lugu on Oglenehi ajastuga, mil nad olid surmavaenlased.
Järgmine mälestus on aastast 23 PHA ehk Hanattari ajastu viimane aasta, mis oli
ka ühtlasi kõige pingelisem.
Mis sel ajal juhtus? Lühidalt öeldes oli
Rugnar hakanud oma võimu kuritarvitama ning muutis valimised vaid naeruväärseks
farsiks, et kindlustada oma positsioon. Kuigi ta oli juba üle 70 aasta vana,
tundis ta end kindlamalt ja tahtejõulisemana kui kunagi varem. Silmavalve oli
muutunud vahepeal tugevaks sõjaliseks organisatsiooniks, mis kontrollis
kodanike elu paljusid aspekte. Silmavalve tegeles nii kodanike valvamise kui ka
karistamisega. Kõnesid kuulati pealt, uuriti inimeste meelsust, lasti käiku riiklik
propagandamasin.
Nagu ütlesin, on mälestus aastast 23 PHA ning
selle kirjapanijaks on keegi Coheiron. Ta kirjutas järgmist...“
Kosmoselaeva arvuti hakkas piiksuma, see oli
signaal, et sihtkoht lähenes. Pisut häiritud, et uinak nii järsku lõppes, ajas Coheiron
end kulunud asemelt maha ja sättis end juhtruumi poole teele. Kaasa haaras ta
odava brändi pudeli ja viskas mantli üle õlgade. Ta oli Torpana kuumas
kõrbepiirkonnas üles kasvanud ning kosmoselaeva sisekliima tundus talle liiga
jahe. Ta ei saanud seda ka endale sobivaks keerata, sest esiteks nii vana
kaubaalus seda ei võimaldanud ja teiseks oleksid ta kaasüürilised end ogaraks
higistanud. Aga kuna ta sai oma kajuti temperatuuri piisavalt kõrgena hoida,
piisas talle sellestki, et tal üks kindel paraja kliimaga pelgupaik on.
Talle tuhises vastu Ciuita, lõtvade
elukommetega naine, kes sattus ta laevale elama oma seiklus- ja rännuhimu
tõttu. Naine päris energiliselt, juskui laps kohe-kohe mänguasjapoodi jõudes:
„Kas jõuame varsti kohale?“
„Jõuame,“ noogutas mees ükskõikselt.
„Kui tore! Kui tore! Kui tore! Kasiinod ja
poed! Baarid ja urkad! Turud ja purskkaevud! Lõpuks ometi!“
Kesklounge’i jõudes nägi ta Azrey’d talle
tüüpiliselt pidevalt suitsetamas ja kosmosesse vahtimas. Azrey küsis pead pööramata:
„Coheiron? Mis planeet see oligi?“
„Araxis Alfa,“ vastas kapten.
„Ahsoo... Neetud! Saad sa varsti äkki kuhugi
sinna sõita, kus ka mina maha võin astuda?“
„Kui selline tellimus tuleb, siis jah.“
Naine hõikas kusagilt tagaruumist:
„Hei! Kas keegi on mu ferentshüaaninahast
püksikuid näinud?“
„Liigagi palju,“ muigas Azrey.
„Päriselt, noh! Mul on kiire! Pean end valmis
pakkima! Me ju kohe maandume!“ hüüdis Ciuita ärevalt, ruttas lounge’i ja hakkas
oma riideeset ruumi sisustuse ja mööbli alt otsima.
„Aga maha saad sa astuda ju alles mitme tunni
pärast!“
„Seda ma ju kogu aeg räägingi! Mul läheb
kiireks!“
„Sul on alati kiire! Pealegi, mida sa seal
väljas alati teed?“
„Pole sinu asi!“ näitas naine lõbusalt keelt.
„Just, nagu ma ei teaks, mida sa teed! Kust
mujalt tuleb see raha, mida sa raiskad igasuguste riidehilpude ja mängupõrgute
peale...?“
Naine pani mehele väikese flirtiva laksu
vastu pead, viimane vaid muigas selle peale sügavalt ja puhus sigaretitossu
välja. Coheiron aga pidas naist veidi lapsikuks ja ebaväärikaks, sest just 30
aasta künnise ületanud inimene peaks näitama juba küpsust. Ciuita käitumine
sobinuks kõige paremini ehk teismelisele, kes on alles oma seksuaalsust ja
ümbritsevat maailmaruumi avastamas. Kapten ise oli 52aastane ning seetõttu ehk
loomulikult pisut vanamoeline. Azrey läks aga naise flirtide ja mängudega
meeleldi kaasa, sest tal olid mõned aastakesed 30ndast eluaastast puudu ning
hormoonid möllasid veel terves elujõus.
Coheiron istus vahepeal pilooditooli, et
jälgida arvuti tööd maandumisel. See oli lihtsalt ettevaatusabinõu autopiloodi
rikke puhuks. Ja rikkeid esines nii vanal alusel piisavalt, et ta saaks oma
tehnikaalaseid teadmisi vormis hoida. Kuna praegune tegevus oli parajalt igav,
korkis ta kaasatoodud pudeli lahti ja lonksas mitu mehist sõõmu.
Varsti võis ta infotabloolt jälgida, kuidas
„vaht“, automaatne planeedi tollivalidaator, ta aluse registreeris ja
maandumissertifikaadi väljastas. Kuigi ta vedas kaupu Impeeriumi sees, olid
need protseduurid vajalikud kogu planeetidevahelise liikluse jälgimiseks ning
salakaubaveo takistamiseks. Planeedile jõudes pidi ta esmalt külastama
tollipunkti, kus kogu ta kaup üle kontrolliti ning kõik reisijad registreeriti.
Alles seejärel võis ta tellijale kauba kätte toimetada suvalisse punkti
planeedil.
See kõik võttis pisut aega, aga ühele poole
ta nende formaalsustega lõpuks ometi sai. Kauba tellija kaubadepoo asus
ekvaatori läheduses, seega oli kliima sihtkohas pisut jahe, kuid täitsa
talutav.
Kui alus maandus, lasi naine otsekohe linna
peale varvast, jättes mehed alles kampsuneid selga ajama. Kuigi Azrey tundis
end sel planeedil ebamugavalt, soostus ta siiski depoo territooriumil jalutama
ja värsket õhku hingama.
„Kuuled, Azrey,“ päris kapten, „miks sa
mõndades maailmades üldse maandumispaigast kaugemale ei taha minna? Mõnel
planeedil sa lausa keeldud laevast väljumast! Kas see su tervisele ühel hetkel
ei hakka? Nii vaimsele kui füüsilisele?“
„Tegelikult on asi selline... isiklik. Ma
lihtsalt kahetsen oma kunagisi tegusid.“
„Kui küsida tohib, kas need teod on seadusi
painutava loomuga?“
„Noh,“ jäi Azrey mõttesse jäädes lakke
vahtima, „tehniliselt mitte! Igatahes võmmid mind küll ei otsi, kui sa seda
teada tahad!“
„Ma oletan, et sa pole kuigi populaarne?“
„Võib ka nii öelda. Aga rohkem ei sooviks ma
sel teemal rääkida, sest sina pole ju enda elust meile midagi suurt teada
andnud!“
„Tõsi, tõsi ta on,“ nõustus Coheiron pead
noogutades, kui nad trepist alla ronisid, „Lihtsalt mul polegi millestki
enamast rääkida kui oma laevast ja paljudest reisidest. Vaata, mina olen õige
pea juba vana inimene ega pea lugu elustiilist, mida meie õrnast soost
reisikaaslane harrastab. Ma lihtsalt tahan tunda kosmose lähedust.“
„Noh, vähemalt on sul mingi eesmärk või
unistus. Mina... mina ei tea, mis minust saab. Ma ei tea isegi seda, mis ma
tahan, mis minust saab.“
„Olgu, mine jaluta siin angaaris ringi ja
mõtle oma elu üle järele, sest nii ei saa sa minu arvates jätkata, ise oled ju
noor ja tugev poiss! Ma pean kaubaasjad korda ajama, näeme hiljem!“
„Olgu, kohaliku õhtuni!“ lausus Azrey ning
eemale jõudes, kui ta taskust sigaretti otsima asus, ütles tasa:
„Saan küll jätkata, kui tahan!“
Coheiron oli kaubaasjad korda ajanud, raha
kätte saanud ning võis asuda kaubaturule, et leida uus tööots. Kaubaturud olid
ehitatud ja loodud spetsiaalselt erakaupmeestele, sest alati leidus keegi, kes
kuulutas, et vajab kauba toimetamist Impeeriumi teise otsa. Riiklikud kaupmehed
sellega ei tegelenud, sest nad olid regulaarselt hõivatud valitsuse kaupade
transpordiga. Seega riikliku ja erakaupmehe vahe oligi selles, et esimesel oli
kindel sissetulek ja enamasti ka marsruut kindlustatud, kuid erakaupmeeste töö
oli rändava iseloomuga. Nii tuli kauba kohaletoimetamise paigas alati otsida
uus tööots, et vältida kahjumlikke tühisõite. Kuid tööd ei pruukinud alati
leida ning olemasolevate tööotsade eest pakutav tasu oli enamasti nii
mõnitavalt väike, et Coheiron oleks tahtnud pakkujaid mõne vänge väljendiga
kostitada. Aga midagi polnud teha, konkurents suures Impeeriumis oli tihe ning
tegelikkuses oli ta õnnelik, kui ta kättetoimetamise päeval enam-vähem
rahuldava tööotsa leidis.
Kapten sisenes üsnagi puhtasse, kuid antiikse
välimusega hämara valgustusega kõrts-kaubaturule. Siin said kokku transpordi
pakkujad kui ka soovijad, samuti helendasid siin pidevalt uuenevad
kuulutusetablood. Selle koha kontseptsioon oli üsna kaval, nentis Coheiron,
sest kaubaturule tullakse istuma tavaliselt tundideks ning passimise mugavamaks
ja hubasemaks muutmine oli igati tervitatav. Loomulikult oli asja mõte ootajate
pealt teenida ning mees otsustaski koha käivet pisut suurendada, aga siiski
vaid natuke, sest lasi endale ette tuua kõige odavamat konjakit.
Ta asus kuulutusi sirvima, sest selleks ta siia
ju lõpuks tuli. 50 000 imperiaali väikse koguse veerikusarvede viimise
eest Hiuanale? Ei tule kõne alla, sest see asub kaugel ning laeva kütus sööb
seetõttu suurema osa ära. Täpsustamata relvade transport Akramis Omikronile ja
100 000? Peab vahele jätma, sest nende hulgas võib olla ka illegaalset kraami,
mis vahelejäämise korral läheks kalliks maksma, arutles kapten konjakiklaasi
käes kiigutades. 10 000 kuupmeetrit väärispuitu Ubunu kolooniasse,
pakutakse 30 000? Kuigi see on üsna lähedal, on kogus liiga suur. 120 000,
et loomaaia loomad ümber Zarteitosele kolida? Kuna kaubaruum on hermeetiline,
siis saaks ette võtta küll, aga hind tundub kahtlustäratavalt kõrge. Kapten
otsis iga loomaliigi kohta infot ja hakkas seda läbi töötama, kuni pettunult
longu vajus – okasdreniin produtseerib uskumatus koguses mullsõnnikut ja seda
sissehingatava õhu abil! Mis veel pakkuda on? Suur pakend tundmatu sisuga...
kohe eemale. Kuld ja muud väärisesemed Pakiteirose kuule ning antakse
200 000 koos kohustusliku turvameeskonnaga. Ei sobi, sest laevale oleks
vaja kolmanda astme soomuskeret. 2000 küüdi pakkumise eest põhjapoolusele? Pole
mõtet pisiasjadele aega raisata.
Coheiron ohkas ning kulistas klaasi ühe
sõõmuga tühjaks. Kuna ta mõtted kuulutustelt korraks eemale suunas, kuulis ta
poolkogemata kahe mehe vestlust kaks lauda eemal. Tegelikult poleks ta pidanud
midagi kuulma, sest nad vestlesid liiga vaikse häälega, aga ruumi akustika
lubas juhuslikult neid üsna selgelt mõista. Ta piilus nende poole ja nägi, et
üks oli üsna pikka kasvu ning ilmselgelt välikülaline, sest mehe valge riietus
sobis pigem pisut soojemasse kliimasse ning rääkija mõjus üldse šikimalt kui
keegi teine siin pubis. Lisaks kandis ta laia imperiaalset kaabut, mis võis vabalt
tunnistust anda tema kõrgema päritolu kohta. Ta jässakas vestluspartner oli
ilmselgelt kohalik, sest too oli kaetud pealaest jalatallani ilmetu koheva mitme
pruuni varjundiga ürbiga. Välismaalane oli ütlemas:
„...tead, see Ogleneh... Minu arvates ta ikka
salaja püüab midagi praeguse troonikriisi pärast teha.“
„Püüab või mitte, aga ta on vaid konsul ehk
faktiliselt nõunik. Ka parima tahtmise juures ei suudaks ta midagi korraldada!“
„Praegune olukord on väljunud kontrolli alt!
Oli kunagi aeg, mil ma ootasin, et kuninga võiks keegi välja vahetada, kuid
nüüd on imperaator toonud uusi ja hoopis teistsuguseid probleeme! Vaata seda
ühiskonna paranoiat! Vaata, kuidas inimesi kontrollitakse ning karistatakse!
Karistatakse! Varem suunati seaduserikkujaid õigele teele ja aidati neil mõista
oma tegude tagajärgi, aga nüüd on peamine vaid raske karistamine ja lõputu
järelevalve!“
„Aga sind võidakse ju pealt kuulata ning
mikrofonid...“
„Mul on segaja taskus, ära selle pärast
muretse! Pealegi on see paik viimane koht, kuhu need kuulekad valitsuse koerad
tuleksid! Araxis Alfa on üks ustavamaid maailmu imperaatori võimule kogu
Impeeriumis!“
„Ma arvan, et sul on selle koha pealt õigus!“
„Võid mürki võtta, et mul on õigus! Ma tunnen
Silmavalvet, sest kahetsusväärsel kombel aitasin mina ise selle alustalad püsti
seada! Ma võin sulle kinnitada, et Silmavalve ei pidanud selliseks
repressiivseks monstrumiks muutuma! Ja monstrumiks muutis selle just
imperaator! Tema on kõige halva taga! Tema kaotas ka demokraatlikud valimised
ära! Nüüdseks on ta kuninga kukutamisest alates pidevalt troonil olnud, kuigi
idee poolest oleks ta pidanud selle koha ka kellelegi teisele andma! Kõik on
valesti läinud!“
Coheiron jäi vahepeal lausa huviga kuulama
ning nõjatus seljaga lähemale. Kohalik asus rääkima, kuni välismaalane veidi
veini lonksas:
„Noh, kuigi poliitiliselt on olukord, jah,
veidi represseeriv, siis ärgem unustagem ka head külge – tööstus töötab
täistuuridel ning kõik, mida toodetakse, on kõrgkvaliteediga! Sisuliselt on
range korra tõttu toimunud tehnika renessanss!“
„Sa unustad, et need on vaid vidinad! Lelud!
Need ei aita süüdimõistmise vastu! Need ei aita vabadust juurde saada! Neil
asjadel on üldse täiesti ükskõik, kuidas meie elame! Ja meie elame terrori all!
Kartuses, et ehk homme me ei ärka! Või veel hullem, äkki viiakse homme kuhugi
kaevanduskolooniasse! Vabaduse kaotamine pole seda lukskaupa ja kõrgtehnikat
väärt! Isiklikult oleksin täieliku vabaduse eest nõus elama ka kui Terra-aegne
ürginimene!“
„Aga, põhimõtteliselt, kui sul pole midagi
varjata, siis pole ka tegelikult mingit vahet, kui Silmavalve sul ja meil
kõigil silma peal hoiab! Kui elame ausat ja rahulikku elu, siis ei tohiks neil
meie vastu midagi olla!“
„Sa, mu sõber, oled üsna naiivne! Vaata, asi
on esiteks põhimõttes – miks said mu esivanemad elada muretus vabaduses, samas
kui mina pean paaniliselt jälgima iga oma sõna ja tegu? Teiseks, see jälgimine
ja terror pole mingi ajutine nähtus, vaid kestab igavesti, kui keegi tõsiselt
vastu ei hakka. Ja lõpuks, valitsus saadab suvalisi inimesi kaevandustesse
sunnitööle, sest mõned operatsioonid saab sooritada vaid käsitsi! Nii on nad
„vabatahtliku“ tööjõu kaevandustesse viimise õigustuseks igatahes väitnud! Ja
seda kõrgtehnoloogia ajastul! Absurd! Kas see pole tõestus, et meid valitsevad
kurjategijad? Ja milleks seda relvastust ning sõjalise otstarbega
kosmosealuseid nii palju toodetakse? Kellele, kurat, oli vaja seda Cayagot?
Kelle vastu me võitleme? Teadke, et Degre Beeta, võimsaim vabaplaneetidest,
pole sugugi mingi ähvardav sõjaline oht! Impeerium suudaks selle planeedi mitme
kuuga alistuma sundida! Ja seda saavutataks vaid kaugpommitamisega! Kas teate,
milleks oli seda Cayagot ning neid teisi laevukesi tegelikult vaja?“
„Milleks siis, kui välisvaenlasi
põhimõtteliselt pole?“
Välismaalane kohendas elegantse liigutusega
oma laia kaabut ning lausus peaaegu võidukalt:
„Enda rahva jaoks! Kui mingi planeet mässama
kukub, siis tuleb Cayago koos parve pommitajatega ning vastuhakk surutakse kohe
maha!“
„Ma ei saa seda eriti uskuda! Selle asja
pärast on siis vaja nii palju aluseid ja tervet hiiglaslikku emalaeva?“
„Aga loomulikult! Kas sa siis arvasid, et kui
ta niisama ilma relvadeta terrori püsti oleks pannud, kas siis rahvas oleks
lihtsalt asjaga kaasa läinud? Loomulikult mitte! Ta oleks esimeste aktide tõttu
maha rebitud ja üles poodud! Sõjavägi, pidev jälgimine ja pisiasjade eest eriti
ränk karistamine hoiavadki tema despootiat püsti! Vägivallata laguneks ta võim
otsekohe!“
Coheiron oli šokeeritud – temagi oli
valitseva terrorirežiimi vastane ning sealsamas olid tema mõttekaaslased! Ta ei
olnud iial kuulnud kedagi avalikult võimu üle kurtmas, veel vähem tundis ta
kedagi võimu vastast isiklikult. Ta ei julgenud vahele segada ega end
tutvustada, sest need mehed oleks teda kahtlemata agendiks pidanud. Ta oli
kuulnud palju lugusid samasuguste olukordade kohta, kus mingi suvaline võõras
liitub mõttekaaslasena ning hiljem tuleb välja, et ta oli erariietes Silmavalve
agent. Seetõttu oleks tema liitumisel seltskonda mehed jutu olulisel teemal
pooleli jätnud ning jätkanud lihtsalt maa ja ilma teemal. Kuna ta tahtis rohkem
teada, ei riskinud ta midagi ette võtta, vaid istus edasi ning tellis uue
klaasi konjakit.
„Aga räägi sellest Oglenehist täpsemalt!“
päris kubujuss.
„Ogleneh on Hanattari kõige lähem nõuandja.
Nende omavahelist suhet kirjeldatakse kui midagi sõpruselaadset, sest omavahel
räägivad nad familiaarselt ja sundimatult.“
„Kui nad omavahel sõbrad on, siis miks sa
arvad, et Ogleneh midagi haududa võib?“
„Esiteks, nende sõprussuhe pole täit
kinnitust leidnud. Teiseks, Ogleneh on tuntud kui üks ütlemata kaval strateeg
ja sõprust võib ta vaid teeselda, et uinutada imperaatori valvsust ning talle
lähemale pääseda. Ta on ühes oma teoses maininud iidset Terra ütlust „hoia oma
sõbrad lähedal, aga oma vaenlased veel lähemal“. Ja kolmandaks, ma olen need
järeldused teinud sündmusi vaadeldes ning mingit otsest kinnitust ma tema
plaanidele küll leidnud pole. Ma olen lihtsalt lugenud tema raamatuid ning kui
ta kõike sealset tõesti ka ausalt mõtleb, siis oleks loogiline järeldada tema sügavat
vastuseisu imperaatorile.“
„Kas seal teoses ütleb ta midagi otse
imperaatori kohta?“
„Ei, ta räägib seal ühiskonnast ja selle
probleemidest. Ühes peatükis kirjeldab ta jubedat stsenaariumit, mis võib
juhtuda, kui võim korrumpeerub. Ja ta andis üheselt mõista, et teeks omaltpoolt
kõik, et need korruptandid eemaldada, kui selline olukord tekkima peaks.“
„Aga see on ju ilmselge vastuhakk! Miks ta
kõrgel ametikohal imperaatoriga sõbrustamise asemel siis juba kuskil mülkas
surnud pole?“
„„Koerad“ ei osanud seda lihtsalt läbi näha.
Ja kuna konkreetse raamatu kirjutas ta kuninga ajal, siis äkki järeldati
sellest vaid tema kuningavastasust? Muide, kas tead, et kõik targemad inimesed
Silmavalves, noh, need, kes nägid vajadust tige imperaator kukutada, on juba
ise ammu arreteeritud.“
„Oot, tähendab, Silmavalve on teinud iseenda
liikmete seas konkreetseid puhastusi?“
„Täpselt nii! Ja järele ongi jäänud siis need
väheke rumalamad isikud, kes tohutu vaimustusega suure isanda käske täidavad.
Neid kutsungi ma „koerteks“, sest nad on niivõrd ustavad, hoolimata oma
peremehe kurjusest. Koer ei hooli oma peremehe kavatsuste moraalsest küljest,
koer on alati truu, isegi siis, kui peremees teda vahel nuhtleb.“
Välismaalane võttis äkitselt oma taskust
klaasitükki meenutava elektronmärkmiku ja tähendas:
„Jah, see juba piniseb, et ma süstiku peale
hüppaksin! Riigiametniku elu on ikka üks
tohutu ringilaskmine! Aga hea, et ma siiski tänase vaba hetke leidsin, et sind
külastada!“
„Minulgi oli sind meeldiv taas näha, Dalger,
vana sõber! Tule millalgi jälle!“
„Tulen-tulen, Hofi! Nägemiseni!“
Mehed tõusid ja kaisutasid, seejärel lahkus
Dalger kiirustades, kuid Hofi jäi veel oma jooki lõpetama. Kapten aga mõtles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar