Pedagoog kohendas end toolis, rüüpas kohvi ja
seletas õpilastele:
„Keskmine Impeeriumi sõdur oli
sõjaväekohuslane, kes tegi asja vastu enda tahtmist. Tõsi, palk ja
sotsiaalkindlustused korvasid veidi seda ebamugavust, kuid paljud jätsid oma
elu lihtsa kahurilihana.
Olid ka eliitpataljonid, kuhu võeti vaid
ideoloogiliselt korrektsemad ja ajupestumad sõdurid, kes tõepoolest ei jõudnud
ära oodata päeva, mil nad saavad Impeeriumi eest oma elu anda. Eliitpataljonid
tegelesid ofensiivi ja dessantidega, sest need tegevused nõudsid kõige enam
kartmatuid sõjardeid.“
Kuni õpetaja oma märkmeid kohendas, küsis üks
õpilane tagareast:
„Mis sai Jumala Lastest?“
„Tollal see alles kasvas, aga sellest räägime
kindlasti peale kontrolltööd ja päris pikalt. Nii. Järgmine mälestus aga räägib
elust Degre Beetal aastail 120-121 PHA. Sõda mõjutas kaudselt isegi sõjas
mitteosalevate inimeste elu. Kõigest võeti viimast, sest kogemus näitas, et
vallutatud aladel oli vaid aja küsimus, mil kehtestati igasugused piirangud ja
karistused. Seda kõike demonstreerib edukalt ühe tolleaegse teismelise
kirjapandu. Muide, tänu Ehnaterile on selline mälestus üldse olemas...“
Oli kaunis suvepäev, kerge tuuleke kõigutas kõrghoonete
vahel pesunööre ning õhku täitis lindude kraaksumine ja lendsisalike
käratsemine, kui nood paremate pesitsuspaikade pärast rivaalitsesid. Kuigi
Degre Beeta pealinn Norpol oli maksimaalselt täis ehitatud, leidis elusloodus
oma tee sinnagi. Lendsisalikele paistis lausa meeldivat selle linna
mitmetasandilisus, sest mõned neist lendasid pimeda all-linna koridore
meenutavatel tänavatelgi, harilikest tuvidest rääkimata.
Õigupoolest oli Norpol üldse erakordse
üldplaaniga, mida ei leidunud kusagil mujal. Kuningate ajal oli see juba isegi
üsna pirakas linn olnud, aga Hanattari aeg lõi sellele veel tõelise vungi
sisse. Sel ajal jäi palju ruumi puudu ja hakati vaikselt uusi hooneid vanade
turjale paigutama. Ühel hetkel kaotati selle üle kontroll ja enne kui arugi
saadi, oli vanalinn juba täielikult uue betoonkoorikuga kaetud, jättes pool
linna täielikult päikeseta.
Edasi käis areng juba loogiliselt – rikkamad
elanikud ja suurimad korporatsioonid kolisid vaikelt uude peal-linna, vaesemad
ja suurem osa pööblist aga suruti all-linna, kus peagi kuritegevus ja kahtlased
ärid tohutu hoo sisse said. Nüüd oligi Norpol mitu sajandit nõnda lõhestunud
olnud, et mõjus kahe eraldiseisva linnana.
Peal-linna valitsesid korporatsioonid ja
suhtlus käis „raha keeles“ ehk kel enam pappi, see ees ja sees. Üks
korporatsioon oli teistest aga erinev. Kui kõik teised peale raha ja mõjuvõimu
soovisid näha ka tugevat Degre Beetat, siis Pseudopolis Corp. oli oma juured
siia ajanud otse Impeeriumist. Kuigi vaenlase päritoluga firmade, äride ja muud
ühingute tegevus oli seadusega piiratud, leidis see hiid ikka läbi
altkäemaksude ja nihverdamise tee kameeride põhikantsi Degre Beetale.
Pseudopolis Corp. valmistas planeedi elanikele palju muret, kui ta mitmeid
tehaseid soetades nende toodangut kaudselt Impeeriumi hüvanguks kasutas.
Kavalate skeemide tõttu ei suutnud keegi seda kahjuks veenvalt tõestada.
Kõigile oli päevselge, et see korporatsioon
soovis Degre Beeta turul monopoli, et siis kameerid majanduslikul teel
alistada. Kuigi ta sundis kohalikke rivaale kahjumiga tegutsema, ei nõustunud
seed oma tehaseid „interplanetaarsele saatanale“ müüma.
Samal ajal ei huvitanud all-linna elanikke
see ärihiiglaste kemplemine, sest neil oli täiesti teistsugune elu, mis seisis
eemal uhketest marmorvestibüülidest, suurtest äritehingutest ja esindusballidest.
All-linna elu kihas igasugusest kahtlase väärtusega ja lausa ohtlikust
meelelahutusest. Igal tänavanurgal tegutses vähemalt üks bordell, kohati olid
terved tänavad baare ja õllekeldreid täis, siin-seal mõni kõrvaltänavale püsti
löödud lett keelatud kraamiga, tupiktänavate otstes peeti loomadevahelist
võitlust, areenidelt kostis kokkupõrkeid ja publiku möirgamist planeetpalli
mängude raames.
Muide, planeetpall oli Degre Beeta
niinimetatud põrandaaluse ühiskonna populaarseim sportmäng, mida harrastati
igas vanuses. Lühidalt seletatuna tuleb seal hõljukeid kasutades
kolmeliikelistel meeskondadel plasmapall vastase väravasse tulistada, kusjuures
sihturi löödud värav ei loe, nii et punkte saavad meeskonnale tuua vaid kaitsja
ja ründaja. Sihturi eeliseks on jälle 45kraadise nurgaga kahur, millest on
mugav ründajale sööte ette jagada. Iseenesestmõistetavalt oli selline spordiala
ülimalt ohtlik, aga ometi polnud turvavarustuse osas mingeid ettekirjutusi.
See ei morjendanud osalejaid sugugi, eriti
harjutamiseks valmistuva meeskonna Tulejõud liikmeid, kes järjekordselt peale
kooli ühel mahajäetud staadionil vastasmeeskonnaga kohtusid. Ka harjutamised
meelitasid palju rahvast ligi, nii et oli täiesti normaalne, et ka algajad olid
õige pea märgatava pealtvaatajate armaadaga harjunud.
Tulejõud polnud aga mingi algajate punt –
tegu oli noortega, kes igapäevaselt juba aastaid omasugustega seda hasartset
ala olid harrastanud ja seetõttu paraja vilumuse omandanud. Võis öelda, et nad
olid oma kooli andekaimad talendid.
Vastaseks oli taaskord koolikaaslaste Sõjaudu,
mis Tulejõule küll suurt väljakutset ei valmistanud, kuid kelle peale alati
kindel võis olla – ikkagi oma kooli mängijad. Omadega oli alati mugav
harjutada, pealegi oli see mõlema meeskonna liikmetele ainsaks hobiks üldse.
„Alustame!“ karjus Cleia, punaste juustega
tüdruk, Tulejõu ründaja, kärsitult, kui kuus hõljukit platsil sahisesid.
„Parempõrge!“ andis Baracca, meeskonna
sihtur, talle mikrofoni kaudu teada. Plasma kihutas seinapõrkega Cleia suunas,
kes selle vaevata kinni püüdis ja värava poole sööstis. Vastase kaitsja ei
jõudnud reageeridagi, kui Cleia vastase söötjaga juba vastamisi oli ning talle
kõrvalt kera väravasse tulistas. Rahvas rõkkas.
Prooviti läbi erinevad
ründetaktikad ja petumanöövrid, siis anti pall Sõjaudule, et ise läbitungimatut
kaitset harjutada. Pingsalt jälgiti vastase sihturi kahuri suunda, et siis
nende käiku ette näha.
Tulejõud oli väga hea
ründes, kuid veidi vähem hea kaitses, sest Cleia kippus tihti vastase värava
alla, samas kui koduvärav kaitset vajas. Üldiselt sujus nende koostöö
õlitatult, sest aastatega kasvati üksteisega kokku, mis meeskonna harmooniale
kõvasti kasuks tuli.
Kaitse eest vastutas
Kyrianos, keda ta takistamisvõime tõttu ka Müürianoseks kutsuti. Vastane kartis
temaga kokkupuudet, sest oma tugeva soomusega hõljukit see poiss küll vigastada
ei kartnud. Just seetõttu oligi meeskond tasakaalus, sest Cleia eemaloleku
korvas Kyrianos oma kindla halastamatusega. Sellele lisandusid Baracca veidi
aeglane, kuid ülitäpne silmamõõt ja kalkuleerimisvõime, mis kiired ja salvavad
rünnakud üldse võimalikuks muutsid.
Kui mäng lõppes, jooksis
Yoshito, meeskonna sõber ja mehaanik, teiste juurde, ajaleht käes.
„Vaadake, sõbrad!“
„Jah, see on ajaleht!“
naljatas Kyrianos.
„Ma mõtlen, mis siin
kirjas on! Te ei usu oma silmi!“
„Kas jälle see
Impeerium...?“ küsis Baracca reaalse huvita.
„Ei-ei! See on selle
kümnendi superuudis! Lugege ometi...!“
„Anna see siia!“ käratas
Cleia kärsitult ja rabas ajalehe endale. See oli „Norpoli all-linna teataja“,
põrandaalune leht, mis sisaldas teavet illegaalsete sündmuste ja kahtlase äride
kontaktide kohta. Ja seal see oli, esiküljeuudis – varsti toimub suur
planeetpalli-turniir, mille peaauhind on lausa 600 000 imperiaali.
Vanusepiiranguks kuusteist aastat, seega ideaalselt sobiv.
„Teate, kuhu me läheme?“
valgus tüdruku näole kaval lai naeratus.
„Noh, kuhu?“ päris
Kyrianos umbusklikult.
„See on sündmus, mis
toimub kord nelja aasta tagant, osa võtavad vaid parimad ja auhinnaks saame
600 000 imperiaali!“
„Mingi võistlus?“ pakkus
Baracca.
„Mingi võistlus! Me läheme
suurele planeetpalli-turniirile!“
„Tead sa ka, mis sa
räägid? Tegu on proffide kokkutulekuga, kus kellelegi ei halastata!“ hoiatas
Baracca.
„Kas sa meid siis proffideks
ei peagi, Baracca?“ nõudis punapea tuliselt, „Kas sa arvad, et me oleme liiga
algajad, et sellest ainukordsest elu võimalusest osa võtta?“
„Mitte seda, aga tegu on
päris ohtliku asjaga; eelmine kord hukkus vähemalt kaheks võistlejat...“
„Ah, vahet pole! Igatahes
minu puhul tuleb kõne alla vaid kaks võimalust – ma kas lähen või olen juba
kohal!“
„Jah,“ nõustus Kyrianos,
„600 000 isegi osadena kõlab päris kenasti! Mina olen kindlalt selle
poolt!“
„Hurraa! Siis on asi
otsustatud!“ rõõmustas tüdruk.
„Aga...“ püüdis Baracca
oma seisukohta kindlustama hakata, kuid tuline punapea jõudis teda ennetada:
„See on elu võimalus!
Võimalus end maailmale tõestada! Kui see Impeerium meid nagunii varsti ära
vallutab, siis tõenäoliselt keelatakse planeetpall üldse ära, rääkimata nendest
suurtest turniiridest! Baracca, me peame sellest osa võtma! See on ju meie elu!
Milleks muidu oleme me end sellele mängule pühendanud? Me peame tõestama, et
oleme parimad!“
„Aga elu on tähtsam...“
„Ilma planeetpallita pole mingit elu!“
sajatas Cleia südamest, hääl murdumas, „Selle asja nimel olen ma valmis
surema!“
Baracca vahtis meeskonnakaaslast pisut
etteheitvalt, heitis pilgu Kyrianosele, kes Cleia toetuseks noogutas, ja lausus
siis:
„Nii et planeetpalli nimel oled kõigeks
valmis, Cleia? Isegi oma elu ohverdamisega?“
„Kas sa tõesti loodad, et ma tahan surra
kunagi krimpsus memmena kusagil õudses Impeeriumi vanadekoduurkas teiste
samasuguste keskel? Pole võimalustki, sest enne tahan langeda noorelt mõnes
pingelises planeetpallilahingus kui aastakümneid kusagil vanadekodus kopitada
ja oma tegematajätmiste üle kahetseda!“
Cleia hingas raevukalt sisse-välja, justkui
oleks ta juba praegu keset otsustavat lahingut. Baracca vaatas abiotsivalt
Yoshitole otsa, kes veidi vabandavalt ütles:
„Pigem teeme selle suure asja ära! Mina olen
igatahes valmis aitama!“
Baracca pööras pilgu tagasi tüdrukule ja
ohkas alistunult:
„Hästi, võtame siis tunnist osa...“
„Juhhei!“ rõõmustas Cleia, kelle olekust oli
kadumas hetkega kogu meeleheide, „Ma teadsin, et sa saad aru, mida elult võtta
tuleb!“
„Jah...“ kehitas poiss õlgu.
Õigupoolest polnud ta tükk aega Cleiat nii
rõõmsana näinud. Innuka ja energilisena küll, aga iialgi mitte siirast rõõmust
pakatavana nagu praegu. Küllap oli see õige otsus.
„Huvitav, miks ta meiega siin kohtuda
soovis?“ arutles Kyrianos.
„Ei mina tea. Küllap on tal midagi plaanis,“
arvas Baracca ükskõikselt.
Nad peesitasid ühe peal-linna pargi
hästihoolitsetud murul, nautides sooja suvetuult ja lindude sädistamist. Ülikud
ja muud lugupeetud kodanikud tatsasid mööda läheduses kulgevat jalgrada,
märkamata põõsaste taga lösutavaid teismelisi. Murul viibimine oli rangelt
keelatud, aga all-linna noorsoole selline pisiasi küll süümepiinu ei tekitanud.
Kuigi naabruses hõljus pargivaht oma pisikese punnhõljukihakatisega, et peetud
teda kuigi märkimisväärseks ohuks – lebasid teismelised põõsaste vahel ju
täiesti käratult.
„Mis sa sellest sõjaolukorrast arvad?“ kostis
ootamatult Kyrianose suust.
„Sõjaolukorrast?“
„Jah. On meil üldse lootust?“
„Ma arvan küll,“ mõtiskles Baracca,
silmitsedes kõrghooneid ja pimestavat taevast.
„Mille põhjal sa arvad, et me võidame?“
„Meil on tahe.“
„Aga neil on relvad. Kuidas ometi suudaksime
selle sõja võita? Kõik teised on ju ükshaaval langenud. Torpana on veel jäänud.“
„Meil ei jää muud üle,“ lausus Baracca tehtud
muretusega.
Ka tema teadvustas tegelikult endale, et
Degre Beeta jõuriismed olid selges vähemuses. Igaühele oli see päevselge, koduplaneedi
langemine oli vaid aja küsimus.
„Ma olen kuulnud jutte, et Torpanat pole ka enam
kauaks,“ jagas sõber infot, „Ja ma olen mõelnud, et kui meid vallutatakse, siis
mis edasi saab.“
„Mis siis saab?“
„Ainuke lootus on olla Impeeriumi heas
nimekirjas. Sellepärast tunnengi ma ängistust.“
„Miks ängistust?“
„Ühelt poolt tahaks ma Degre Beetale truu
olla, sest see on ikkagi meie kodu. Teisalt, et ellu jääda, peab midagi muutma,
sest see kihistumine on täiesti lubamatu. See on täiesti jõle, et oleme
sunnitud Norpoli all-linnas elama, kui võiks olla valguse käes nagu praegu.
Ausalt, ilma lotovõiduta pole meil mingit võimalust sealt alt urkast minema
pääseda. Juba liigagi tihti olen mõtisklenud, et Impeerium hakkab siin igal
juhul asju ümber korraldama…“
„Jaa…“ oskas Baracca vaid pomiseda, sest
varem polnud ta sellistele asjadele süvitsi mõelnud.
All-linnas oli sõda tundunud millegi ülimalt
kaugena ning sealsed olud suunasid mõtteid vaid käesolevale hetkele. Praeguseni
oli ta lapsikul kombel tõelisi probleeme ignoreerides vaid planeetpallile
keskendunud, mistõttu tundis ta kergeid süümepiinu, nähes oma sõpra nii
täiskasvanulikuna.
„Millal ta ometi tuleb? Ta on juba oma
kakskümmend minutit hilinenud...“ kurtis Kyrianos laia haigutuse saatel.
„Mind igatsete või?“ küsis ilmsüütu
tüdrukuhääl. Poisid kargasid ehmatusest püsti ja jäid siis põõsast nende vahele
ilmunud Cleiat jõllitama.
„Oh, sa ehmatasid meid!“ lausus Kyrianos
kergendusega.
„Miks poisid alati nii arglikud on, ei saa ma
üldse aru...“ pomises punapea omaette. Poisid vaatasid teineteisele otsa, siis
raputas Baracca justkui ebakõla eemaldamiseks korra pead ja küsis:
„Noh, mis sul siis plaanis oli? Mida me siin
teeme?“
Tüdruk naeratas innukalt ja avas mapi.
„Näete?“ päris ta vaimustunult.
„Mis sul siin kirjas on?“ ei saanud Kyrianos
aru.
„Siin on kõik ametlikud planeetpalli turniiri
reeglid ja ülevaatuse punktid! Et meid võistlustele lastaks, peame oma hõljukid
vastavalt varustama!“
Et Cleia oma innustust vaos ei tarvitsenud
hoida, heitsid möödujad nende suunas küsivaid pilke.
„Ülevaatuse punktid! Esiteks siis...
Füüsiline kontakt vastase masinaga peab haardes oleva palli vabastama... Igati
loogiline! Siis veel... Masinal peavad olema tunnuslambid, milles on vähemalt
kaks erinevat eraldi sisselülitatavat värvi... Relvastus, abivahendid ja muud
segajad on kategooriliselt keelatud... Miks? Ma juba lootsin... 2D-liiga
masinatel peab puuduma lennuvõime ehk põhja maksimaalne kõrgus areeni pinnast
ei tohi ületada ühte meetrit... Masin ei tohi olla kokkuklapitav, lahtivolditav
või muul viisil kuju muutev... Ai pagan, mul olid juba nii head ideed...!“
Tüdruku repliigid panid mõned möödujad lausa
pead keerama ja tungivalt sosistama. Ka pargivaht hakkas juba haistma, et
midagi oli viltu ning lähenes tasahilju. Teismeliste punt aga ei teinud
ümbritsevat märkamagi.
„Ainult sihturil tohib olla 45kraadise
nurgaga kahur, teistel võib olla vaid horisontaalne lühimaasöötur... Sellega
meil ilmselgelt probleeme ei tule...“
„Nonii,“ ehmatas neid pargivaht oma masinal
totralt kõõludes, „Noored huligaanid, kes te siin korda rikute, kas teate, et
murul viibimine on rangelt keelatud?“
„Mis siis sellest? Me ei häiri ju kedagi?
Mitte et ma sellest hooliks,“ lisas tüdruk rutakalt.
„Häirite. Oma kriiskamise ja muru
kahjustamisega rikute te avalikku korda, nii et trahv on siinkohal vältimatu.
Sada imperiaali peaks täitsa sobima, kas pole nii?“ otsustas korrapidaja oma
sametise häälega.
„Sada imperiaali? Nalja teete? Isegi kui see
oleks vaid üks imperiaal, ei maksaks ma iial trahvi sellise tühiasja pärast!“
sisistas endast välja minema hakkav punapea. Cleia ei sallinud silmaotsaski
enda käsutamist, eriti, kui seda tegi mingi madalama astme ametnik.
„Preili, jälgige oma käitumist, sest sada
võib väga kergesti kahesajaks muunduda...!“ püüdis pargivaht tüdrukut
ähvardades korrale kutsuda. Cleia tegi sellise näo, nagu ta ees oleks pisike
paharet, kes jälle mõne tobedusega hakkama oli saanud. Meeskonna Tulejõud
ründaja õigustas enda funktsiooni igati, kui ta käe seljakotti pistis ja
vasturünnaku korraldas, tekitades hõljuki mootorimehhanismis lühise, nii et
korrapidaja valju kolinaga maha sadas. Kolin tekkis kivist pargikujukese
lagunemisel masinaga kohtudes, mis nüüd kõigi pargikülastajate tähelepanu hooga
ühte punkti koondas.
Veel enne, kui valvur end jalgele jõudis
ajada, olid noored juba nõrga kiviviske kaugusel. Et valvaja juhtus ise üsna
pikakoivaline olema, suutis ta noorte edumaad aeglaselt, ent kindlalt vähendama
hakata.
Ehmunult koperdavate inimeste vahel risteldes
leidis kogu kaose põhjustaja veel aega sõpradele oma poolelijäänud loengut
jätkata:
„Teate, et ülevaatusel põrumine tähendab
võistleja diskvalifitseerimist? Ja et kahe meeskonnaliikme diskvalifitseerimine
tähendab nende võistkonnale kindlat kaotust?“
„Cleia! Kuidas saad sa praegu sellest
rääkida?“ püüdis Kyrianos sundida tüdrukut jooksule keskenduma, „Kui meid tabatakse,
tulevad meil ilged jamad! Jookse ometi!“
See paistis särtsakat punapead imelikul
kombel lõbustavat, nii et ta laginal naerma puhkes. Mõistmatul ilmel kuulasid
poisid ta loengut edasi.
Seltskond lidus spiraalset tänavat mööda
all-linna suunas, nii et valgus tasapisi hämarusega asendus. Selja tagant oli
kuulda ähkivat „Seis, seaduse nimel! On alles pätid, huhh...“ ja pikkade
sammude plaksumist betoonsillutisel. Noored hüppasid lendavate elukate
tekitatud väljaheitelombist sujuvalt üle, millel tagaajaja ilmselt kohmakalt
komberdades ninali käis, sest valjule laksule eelnes mitu vulgaarset südamest
tulnud sajatust, mis põgenejaid parajal määral naerutas.
Nad ronisid kähku mingi lögase reoveetoru
peale ja peitusid majade vahele, kus ainsat helki heitis vaid mõni üksik
seadmete kontrolltuluke.
„Teate, et omavärav ei loe?“ sosistas Cleia
lõbustatult, „Loomulikult teate – oleme ju mõne aasta mänginud... Siis veel
sihturi värav ei loe, aga seda teab iga selle mängu harrastaja isegi...“
„Kuss-kuss, Cleia! Kohe ta tuleb!“ surus
Kyrianos oma käe lõputult vadistava tüdruku suule. Nad seisid hiirvaikselt,
isegi hingata ei julgenud, kui roojast tilkuv maruvihane jälitaja nende eest
läbi lonkis. Kui mees mõne sekundi nende vaateväljast eemal oli, ta peatus.
Kyrianos tõlgendas seda nende leidmisena ja kähistas kärsitult:
„Liigume-liigume! Eluga!“
Nagu arvata oli, kuulis valvur nende
nihelemist ning väsinud toru kaeblikku nagisemist ja teatas seejärel
võidurõõmsalt:
„Ahhaa! Siin te oletegi! Peidate end mu eest!
Muide, trahv on juba kõvasti üle viiesaja...!“
Kõik kolm teismelist ei suutnud alla suruda
kollektiivset tülgastustunnet, Cleia õhkas uskumatult:
„On ikka jõle odav tüüp!“
„Ma kuulsin seda! Ise teil ei pidand’ ju
piisavalt raha olema?“ urises sitast tilkuv ametnik väga pahaselt. Noored jäid
korraks isegi seisma, vaatasid üksteisele küsivalt otsa ja laususid kooris:
„Ja loll on ta ka!“
„Mis! Ma teid lollitan, kuradi pätid
sihukesed! Või võimuesindajat sõimama...!“ puhises tige jälitaja torule
karates, mis ta all häbelikult kääksus.
Kogu see jant teisiti välja näha ei saanudki,
sest Degre Beetal puudus oma kodanike järele luuramiseks vajalik tehnika ja
hirmuühiskond, mis Impeeriumi puhul nii tavaline. Seepärast polnudki seadust
rikkunud jõmpsikate jälitamiseks politseisonde ja muid abijõude kusagilt võtta.
Vaene pargivalvur pidi oma nadi palga nimel üleloomulikult palju pingutama.
Kui nad seal torul tasakaalu säilitada
püüdsid, jätkas Cleia, nagu istuksid nad muretult kusagil kohvikus:
„Ja väravad! Nagu tippvõistlustele kohane, on
need reguleeritavad! Värava laius peab vastama sihturi sõiduki viiekordsele
suurimale laiusmõõtmele, et kõigil oleks võrdne võimalus väravat lüüa kui ka
kaitsta. See on küll lahe! Ei jõua ära oodata, mil ma sellele tõelisele
staadionile mängima saan...“
„Cleia! See jõmm jälitab meid endiselt, nii
et püüa parem kiiremini edasi liikuda!“ pahandas läbematu Kyrianos, heites
pidevalt närvilisi pilke selja taha.
„Jah, parem on siit kähku uttu tõmmata,“ oli
ka lõõtsutav Baracca täiesti veendunud, nähes peatumatut pargivahti nende
kannul taarumas.
„Olgu-olgu,“ solvus tüdruk, „Teiega pole
kunagi põnev!“
„Kurat, mul on jälle põnevust enam kui küll!“
torkas vaht nende selja tagant, „Keset päist päeva mingeid tõpraid taga
ajada... Oo, kui tore...!“
„Ära hädalda seal, pagana võmm!“ kiljus
tüdruk punaste juuste lehvides, kui ta selja taha oma vihase pilgu heitis,
„Mina püüan siin ainsana tuju üleval hoida ja kõik mehed pirtsutavad! Sama
hästi oleksime võinud kogu tee vaikuses joosta! Hmh!“
„Sa oled täiesti uskumatu!“ märkis Kyrianos
abitult kulme kergitades. Kuigi tüdruk oli endiselt solvunud, tõmblesid ta
suunurgad korra ülespoole.
„On nad hullumajast põgenenud?“ kuulsid
põgenikud valvurit hirmunult ütlemas, mille peale Baracca tahtmatult turtsatas.
Järgnesid kitsad koridortänavad, kus
looduslik valgus täielikult summutatud oli. Mööda majade fassaade jooksid
igasugused torud, siin-seal olid mitmes suuruses õhuventialtsiooniavad,
valgustus oli ülimalt ebakorrapäraselt jaotatud, jättes kõikjale hämaraid nurki
ja laike. Peaaegu igat maja täiendas mõni neoontekst, mis heitis terviklikku
lisavalgust sellele hämarale vaikelule. Jalakäijate tasandi kohal sumisesid või
jorisesid vaiksed hõljukid, mis kiirustamata oma trajektooril kulgesid. Samal
ajal olid mõned jalakäijate tasandi osad kohati kibedat lehka levitavate
bjongarottide korjustega kaetud. Vaesed elajad olid niivõrd aeglase
närvikavaga, et ei taibanud jalutajail teelt eest joosta. Mõni lendsisalik
nokkis ükskõikselt paremini säilinud jäänuseid, tuues vahel kuuldavale kumeda
huilge. Õige pea olid lendajad sunnitud pahuralt maapinna vabastama, kui
tagaajamine nende söögilauale jõudis. Jälitaja võhm hakkas puuduse märke
ilmutama, seepärast jäi mees aina enam maha ja häälgi kähises juba koomiliselt
nagu stereotüüpsel suitsetajal.
„Ah, las nad siis minna...“ ägises vaene mees
ja vajus vaikselt põlvili, jäädes jooksjate kaduvatele kontuuridele järele
vahtima.
Eelmatš ehk kvalifikatsioonkohtumine oli juba
peaaegu alanud. Mitmed võistkonnad olid juba esimesel ülevaatusel põrunud, nii
et võit tundus juba oluliselt lähemal olevat.
Kuna võistlejaid oli üsna palju, oli tarvis
lausa kaks eelkohtumist korraldada, et kaheksa parimat peavõidu nimel
lahingusse lasta. Praegusest eelvoorust sai triumfiga väljuda seega vaid neli
võistkonda kümnest ekipaažist.
Eelvoor kujutas endast matši, kuhu kõik
korraga platsile lasti, et endale vajalik arv väravaid koguda. Nagu loogiliselt
järeldada saab, siis neli võistkonda, kes vajaliku summa esimesena kokku
viskavad, pääsevadki turniirile.
Asja võlu peitus peale segadusttekitavalt
suure võistlejate hulga ka selles, et platsil oli vaid üks värav, kuhu ka
sihturid erandkorras skoorida said. Publikule pakkusid eelmatšid alati palju
põnevust, sest just seal toimus enim kokkupõrkeid ja üleüldine siblimine
tekitas paraja kaose.
Meeskonnale Tulejõud korraldati ülevaatus
viimaste seas. Veenduti iga punkti vastavuses reeglitega, kuni nad viimaks
staadionile lubati. Heerold pasundas:
„...veel viimased võistkonnad! Ja nüüd
pommuudis! Tänavusest planeetpallivõistlusest võtab osa ka peafavoriit
Pseudopolis Corp. tehasetiim, mille koosseisu kuuluvad paljutõotavad ja suurte
kogemustega noored! Meeskonna sihtur on Fringe, kes armastab kanda musta! Ründaja
on Lofraim, alati stiilselt punane! Kaitsja on Gen, kes eelistab end hallis
näidata! Kallid vaatajad, mul isiklikult pole nendega kogemusi, kuid tegu on
tõenäoliselt päris tugeva ja tegusa meeskonnaga, nagu näitab väiksemate mängude
tulemuste tabel! Ma olen erapooletu, aga vaikselt omavahel öeldes... Kui ma
tegeleksin ennustuskihlvedudega, panustaksin kindlasti neile! Ja päris palju!
Muide, Pseudopolis Corp. on toonud ja toob teieni ümbertöödeldud välismaa
kaupa, millel on kanda suur roll teie elus! Robotid, tehnika, mikroskeemid,
kodumasinad, igat sorti kommunikaatorid ja muu moodsaks eluks hädavajalik!
Alternatiivne valik!
Olgu... Enne, kui me matšiga alustame,
tuletan igaks juhuks meelde, et tegu on põrandaaluse võistlusega, nii et
ravikindlustust ja muud sellist jama pole loota!“
Terve staadion rõkkas naerust, sest tervis
oli planeetpalli puhul täiesti teisejärguline teema.
„Te teate mängureegleid, kallid huvilised,“
jätkas kommentaator üsna dramaatiliselt, „Kuna tegu on eelmatšiga, võivad ka
sihturid väravaid visata! On määratud, et neli meeskonda, kes esimesena kakskümmend
väravat viskavad, pääsevad edasi suurturniirile, mida sponsoreerivad Hyacorp,
Ultraco ja Pseudopolis Corp.!
Nonii, kohtunik andis mulle mõista, et kohe
hakkab pihta, kallis rahvas!“
Tribüünid kaikusid rahva võidurõõmsatest
hõisetest, kui suurel ekraanil hakkasid jooksma sekundid stardini. Samal ajal
tegi Baracca sidekontrolli:
„Tulejõud, kuulete mind?“
„Kuulen sind, Baracca,“ andis Kyrianos endast
teada.
„Olen kohal,“ mainis enda olemasolu ka Cleia.
„Väga hea! Radarid töökorras?“ küsis sihtur.
„Korras,“ vastasid teised korraga.
„Küte?“
„Olemas!“
„Näidikute tsoon?“
„Rohelises!“
„Super! Olgu siis, kohe hakkab pihta! Vältige
kontakti ja otsige vabasid palle... vähemalt esialgu.“
„Vaatab seda asja,“ märkis Kyrianos
enesekindlalt.
Kolm. Kaks. Üks. Start!
Umbes veerand kõigist sõidukitest lendas
tohutu pauguga keskele kokku, nii et igasugust pudi ja kilde sadas ühtlase
kihina maha. Paar masinat jäi sinna lõdvalt vedelema, mille peale rahvas
energiliselt rõkkas.
„Kui tore – esimesed kaks ohvrit!“
kommenteeris heerold õnnest pakatades, „Huvitav, kas piloodid jäid ellu?“
Areen meenutas raevukat herilasepesa –
siin-seal mõni kokkupõrge, hulljulged manöövrid ja õhus kihutavad plasmakerad.
Cleia ja Kyrianose koostöö sujus hästi.
Kaitsja peksis aina tigedamalt vastaseid laiali ja heitis sööte ründajale, kes
kiireid väravaid vormistas. Vaid Baraccal hakkas silme eest veidi virvendama,
kui ta üldises segadikus orienteeruda püüdis. Mingist kokkupõrkest vabanes üks pall,
mille ta täpselt väravasse heitis.
Pool vajaminevatest punktidest oli olemas,
kui kõlas esimene vile – üks meeskond oli juba lõpetanud.
„Kallid vaatajad! Nagu arvata võis, lõpetas
esimesena meie kõigi suur lemmik Pseudopolis Corp.! Veel kolm tükki!“
Baracca märkas, et selle peale hakkas
Kyrianos vastaseid oma soomukiga lausa ründama. Ta tegi seda nii intensiivselt,
et unustas punktid sootuks.
„Kyrianos! Raba plasmat ja viska seda
Cleiale!“ manitses Baracca.
„Oota, need hakkavad kohe viskama...!“
„Mis sellest! Meil on ka punkte vaja! Jäta
see lõhkumine ja aita Cleiat!“
„Kurat!“ sajatas kaitsja, ise vihast hasarti
täis, kuid asus siiski vastumeelselt punkte tootma.
„Yoshito! Mis seis on?“ päris Baracca
tagalalt.
„Kaks on lõpetanud, kahel on kaheksateist,
teil seitseteist punkti!“
Nüüd tuli arendada haiget tempot, sest
eksimisruumi polnud. Kyrianos võttis kelleltki üsna vägivaldselt plasma ja
tulistas selle kohe väravasse, Cleia noppis veel ühe plasma otse kellegi
haardest ja saatis selle väravasse. Baracca sai haardesse teise palli kogu
mängu ajal.
„Cleia, püüa!“
Ilus sööt üle kogu areeni maandus Cleia käes,
kes selle jõuliselt väravasse suskas. Viimane vile ja lõpuvile.
„Kallis rahvas! Viimane meeskond on ometi
lõpetanud! Palju õnne edasipääsejatele ja ellujääjatele, sest neljal nii suurt
edu seekord polnud! Sellise tempoga jätkates lööme eelmise turniiri
manalarekordi, milleks oli kaheksa oma eluga hüvasti jätnut! Praegu aga laseme
meeskonnad garaažidesse, jälgime areeni puhastamist sodist ja õige pea võime
oodata kvalifikatsiooni number kaks! Senikaua nautige meie suurepäraste
sponsorite reklaame!“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar